Kierkegaard

Kierkegaard

Tallinna Pedagoogikalikool

KASVATUSFILOSOOFIA

Eksamit

Kierkegaard`i lhenemine inimese olemusele ja kasvatusele

ppejud: S.Kera

Anna Pomm

EV-11

Tallinn

1997

Kik, mida Kierkegaard filosoofina pakub, leidub ka eespool

vaadedud esteetilis-filosoofilises loomingus. Kierkegaard kigest

hoolimata on tahtnud olla ikka esmajoones usuline

aatleja, kelle filosoofiagi on seisnud kristluse tdede ja nende

enama teadvusse-tstmise teenistuses. Selles mttes vime nha kogu

ta filosoofilist loomingut hargnevat protestiva kriitikana kaasaja

filosoofiliste moevoolude vastu - kuna need tema arvates osutusid

ohtlikuks kristluse eluvrtustele.

Arvamine, et Kierkegaard on filosoof ainult niivrd, kuivrd

ta rndab Hegelit, on seda silmas pidades pris tabav iseloomustus.

Hegeli dialektilist meetodit eitades vastandas Kierkegaard talle

sokraatilise dialektika: ... igatahes on usaldusvrne, et tal

(Hegelil) ei ole Sokratesega absoluutselt mitte midagi

hist. Hegeli dialektikat igatviisi madaldades ja seda rnnates oli

Kierkegaard Sokratesest vaimustuses ja nimetas teda oma

petajaks. Vljaspool kristlust, Sokrates, oled sina - ainukesena

- ilis, avala hingega tark, sina olid teliselt reformaator.

...Sina oled ainus inimene, keda ma vaimustusega tunnistan kui

mtlejat... on Kierkegaard kirjutanud vahetult enne surma.

Kierkegaardi ahvatles Sokratese maievtiline dialektika

((((((((( - mmaemandakunst) - meetod, mida Sokrates oli

sarnastanud oma mmaemandast ema kunstiga, meetod, mis aitas

tel ilmale tulla dialoogilistes otsingutes, kahtluses ja

vaidluses, ksivas lhenemises tundmatule - hesnaga subjektiivne

dialektika, kunst ksitleda iseennast iseenese kohta.

Kirkegaard listas Sokrates selle eest, et too ti

ilmale iroonia ja andis oma lapsele selle nime, kasutades oma

teostes hulgaliselt iroonilist refleksiooni enesetunnetuse meetodina.

Tegelikult ei olnud Kiekegaardi dialektika taasloodud

sokraatiline dialektika. Asi pole ksnes selles, et Kierkegaard ise

eristas oma dialektikat sokraatilisest dialektikast kui uut,

tiuslikumat dialektikavormi - kristlikku sokratismi.

Ehkki Sokratese phimte seisneb... selles, et

inimene peab leidma oma tegude eesmrgi kui ka maailma

lppeesmrgi, lhtudes ainuksi enesest, ja saavutama te

omaenese jududega, siiski mtleb teline mtlemine

Sokratese arvates nii, et tema sisu ei ole seejuures

subjektiivne, vaid objektiivne.

Kui Sokratesel olid maievtika ja iroonia vahendeiks

objektiivse te kindlakstegemisel, siis Kierkegaard kasutas neid

subjektiivse te, tde minu jaoks saamiseks, kuivrd

htki teist tde ta tunnistatud: ...objektiivselt pole olemas

mingisugust tde....

Kierkegaard heitis kohe alguses krvale objektiivse tunnetuse

ning eitas selle vrtus ja telisust. Ta kutsus minema vastupidist

- radikaalse subjektivismi - teed. Ma ei nua midagi muud peale

tunnistamise, et meie objektiivsel ajal olen mina ainuke, kes ei

suuda objektiivne olla.

See subjektiivsuse ja objektiivsuse absoluutne vastandamine on

kogu Kierkegaardi filosoofia nurgakivi, filosoofia, mille

esmane lesanne oli kummutada vr ettekujutus, mida

omavad tunnetusest ja selle resultaatidest need, kes rgivad

objektiivsetest tulemustest, mtlemata, et just nimelt filosoof on

limalt subjektiivne.

Nagu Hegel, mratles Kierkegaard saamist mitteolemisest

olemisele leminekuna. Tema arvates olid Hegelil eitus, leminek ja

vahendamine kolm mumifitseeritud, kahtlast salaagenti, kes kik

liikuma panevad, ja hoopiski mitte helegi loogikale

alluvad rahutud pead.

Saamine on muutumine, teisekssaamine, teiseks leminek,

leminek vimalikkusest tegelikkusesse. Ent Kierkegaardi

arvates erinevad voimalikkus ja tegelikkus phimtteliselt,

kvalitatiivselt. ...Kuivrd lpmatult erineb millegi ksitamine

vimalikkuses sellesama ksitamisest tegelikkusest, on ta

Pevikus mrkinud. Erinevalt vimalikkusest ei saa tegelikkus

tema arvates olla loogilise ksitluse objekt. Meldav reaalsus

on tegelikkus, ja iga ksimuse selle kohta, kas miski on

tegelik peab mtlemine hlgama.

Kierkegaard pidas selles ksimuses peamiseks eksimuste

allikaks vimalikkuse ja tegelikkuse ning paratamatuse

vahekorra vra ksitus. Saamine ei allu paratamatusele

ja ei sobi sellega kokku. Kik, mis saamas on,

testab juba oma saamisega, et ta ei ole paratamatu; sest

ainus, mis ei vi saada, on paratamatu, kuna paratamatu on

olemas.

Hegelile mratud Kierkegaardi etteheited, et Hegeli

dialektika vlistab vabaduse ja htlasi jutuslikkuse, ei ole

phjendatud. Nende kategooriate dialektiline ksitus seisabki

selles, et nii paratamatust kui ka paratamatust ja

juhuslikkust seob vastandite htsus ning need kategooriad ei

vlista teineteist.

Kui Kierkegaard vttis endale lesandeks kukutada

paratamatuse miste vabaduse ja juhuslikkuse nimel, siis -

vastandades neid metafsiliselt - tles ta lahti

dialektikast. Samavrd antidialektiline on tegelikkuse lahutamine

vimalikkusest, mille Kierkegaard pstitas vastandina Hegelile, kes

ksitas neid dialektiliselt, vastastikku lbipimunutena, mis

nhtub juba formaalse ja reaalse vimalikkuse eristamisest.

Niisiis ei pannud Kierkegaard alust teistsugusele, Hegeli

omast erinevale dialektikavormile, vaid hlgas dialektika. Ta

pdis koguni hoopis lahti saada. Ja kui ta ligi

lahku dialektikast, siis osutus loogikast vabanemine

teostamatuks, kuivrd tollesama lahkulmise igustusena oli

Kierkegaard sunnitud tegema igasuguseid loogilisi trikke ja

jupingutusi.

Vastuolukategooria lbib kogu Kierkegaardi maailmavaadet:

Kikjal, kus on elu, on vastuolu. Ent tal polnud

eksistentsi lahutamatuks atribuudiks loogiline, vaid

pateetiline vastuolu. Kirg pole midagi muud kui pinge

saavutanud vastuolu. Kus puudub elu ja kirg, seal ei ole

vastuolugi. Vljaspool eksistentsi ei ole vastuolu, kuid

eksistentsiaalne vastuolu ei eelda htsust, vaid vlistab

seda.

Seejuures ei ole vastuolu isegi eksistentsiaalse

tlgenduse puhul Kierkegaardil arengut edasiviiv jud. Sna

vastuolu ei tule siin vtta mitte selles neetud thenduses,

mida talle Hegel omistab, kujutledes ise ja veenates teisi, nagu

oleks sel snal loomejudu.

Minu eluvaatlus on tiesti mttetu. Mulle tundub, et kuri

vaim on mu ninale asetanud prillid, mille ks klaas tohutult

suurendab, teine aga samavrra vhendab.

Kierkegaardi tdes on vga vhe elnud kasvatusest ja lastest

ldse. Meelsamini rgin ma lastega, sest nendest tihkab ikkagi

loota, et nad saavad kunagi mistusega olenditeks; aga need, kes

nendeks on saanud - oh sa issand kll!

Kierkegaardile polnud olemine leldse ja veel vhem

inimese eksistents mtlemine. Arvatakse, et kuigi Kiekegaard

lhtub idealistlikust eeldusest, et inimene olemus on

vaimne, siiski on tema vaimu-ksitus selline, et see nestab

idealistliku kontseptsiooni.

Kierkegaardi arvates ei vi inimene olla teadusliku

tunnetuse objekt, enamgi, teda ei vi ksitleda ka

subjektobjektina, mida tegi Feuerbach ja mitmesugused

pshhofsioloogia koolkonnad. Kes eksisteerib, see ei saa

samuti olla korraga kahes kohas, ei saa olla subjekt-objekt.

Materialistlik fsioloogia on koomiline..., aga uusim,

enam hingestatud fsioloogia on sofistlik. Hinge ja keha

probleem ei ole Kierkegaardile mingit raskust tekitanud: hing

on primaarne, keha - sekundaarne. Keha on hinge ja seega ka

vaimu organ. Kierkegaardi meelisvormel oli: inimene on hinge

ja keha sntees, mida juhib vaim. Lppkokkuvttes inimene on

vaim. Pshho-fsilise probleemi on Kierkegaard lahendanud

idealistlikult.

Kuid pshhofsiline probleen on vaid ks flosoofia

phiksimuse - olemise ja mtlemise vahekorra ksimuse -

tahke.

Kirkegaard ei pidanud olemist mtlemiseks, kuna vaim pole

mtlemine, mis ainult ei vimalda, vaid lausa nuab loogilist

mtu ja ksitlust. Just selles on tema salvava mrkuse

teline mte, et vite puhul - olemine ja mtlemine on

samased, tuleb hekorraga naerda ja nutta.

Kui olemise asemel oleks jutt eksistentsist

(spetsiifilises thenduses, milles seda mistet kasutas

Kierkegaard), ja mtlemise asemel - vaimust (jllegi tema

thenduses), siis vormuleeriks vaimu ja eksistentsi samasuse

printsiip adekvaatselt eksistentsialismi kui Kierkegaardi tpi

subjektiivse idealismi philause.

elduga ei ole karvavrdki vastuolus Kierkegaardi poleemika

Descartesi lausega ma mtlen, jrelikult ma olen olemas. Ta

vitis, et olemise jreldamine mtlemisest on vastuolus, ja tstatas

Descartesi vastu mtlemise ja olemise vahekorra vastupidise

vormeli: Kuna ma eksisteerin ja olen mtlev, siis ma mtlen.

Kierkegaard lisas, et kartesiaanlus liigendas olemise ja

mtlemise, nende vahel ei ole ideaalset samasust. Mtlemisega

samane olemine ei ole ldse inimlik olemine.

Minu peamine mte oli, et meie ajal on teadmise liklluse

tttu ra unustanud, mis thendab eksisteerida ja mis

thendus on enesessepratusel....

Mned looduseuurijad leidsid vi pdsid leida kusagil

maailmas eksisteerivat Archimedese punkti ja sellest punktist

universumid vaadelda..., on kirjutanud Kierkegaard. Tema leidis

selle aga iseeneses.

Sellises spetsiifilises thenduses on eksisteerimine

Kierkegaardile ainuke telisus, mis piirab olemise mistet ja

on vastandatud mtlemisele. On telisus vlisilm? ksib ta

iseendalt, ja vastab eitavalt: Telisus on sisemaailm, oma Mina

enesesuhe oma Minaga.

Kiekegaardile oli erakordselt iseloomulik, et eksistentsi

tunnistas ta ainsaks tunnetamatuks asjaks iseeneses, millega

mtlemises ei ole obsoluutselt midagi hist.

Kierkegaardi ei rahuldanud mratleda inimest mtleva

olendina: selles ei ole inimese olemus ning see pole tema

eksistentsis peamine. Teliselt inimlik on - kirg. Kireta ei saa

eksisteerida. Kik eksistentsiprobleemid on henduses kirega.

Kirg on eksistentsi Alfa ja Omega. Kirg eelkige. Kirg on

eksistentsi liikumapanev jud ja subjektiivsuse tipp.

Taani teoloogi arvates ei vi inimest niisiis mratleda

mtleva substansina, loomuliku olendina ega ldse mingit liigi

objektina. Tegelikult ei saa inimest ldse defineerida. Olles

kordumatu individuaalsus ja puht subjektiivne olend, teeb ta end

selleks, mis ta on. inimene on vaim. Aga mis on vaim? Vaim - see

on Mina.

Ksimusele Mis thendab olla inimene?, Kierkegaard on

taandanud filosoofia phiksimuse: mis thendab olla?...

Kierkegaard on end kunagi vrrelnud inimesega, kes elab iga

hetk kokku variseda ahvardaval pningul. Seejuures ta teab seda.

Selleprast ongi tema filosoofias leidnud end inimesed, kes elavad

mahalhkumisele mratud hiskonnas, inimesed, kes on kaotanud jalge

alt igasugune pinna.

Vib olla tema filosoofilised td pavad nu anda, aidata

nendele inimestele. Ta ei taha ppida, vaid tahab, et inimesed ise

leiaksid otsust.

V4ib-olla ks vljaps, mida ta pakub on: Mistatuslik ei

tule olla mitte ksnes teiste jaoks, vaid ka iseendale.

KASUTATUD KIRJANDUS:

????????, ?. ??????????? ? ????. 1994.

??? ??????????. 1994.

Bhhovski B. Kierkegaard (Suuri mtlejaid). 1975.

Salumaa E. Kierkegaard. 1993.


2010